Kõrghariduse riikliku rahastamise eesmärk on luua võrdväärsed õppimisvõimalused kõigile võimekatele ja motiveeritud üliõpilastele ning tagada õppeasutusele vajalikud rahalised vahendid.
Eestis tegutses 2019/20. õppeaastal 19 õppeasutust, kus saab õppida kõrghariduse õppekavadel. Neist 6 on erakoolid, 6 avalik-õiguslikud ülikoolid ning 7 riigi rakenduskõrgkoolid.
Riigieelarvest rahastatakse ülikoolide ja rakenduskõrgkoolide õppetegevust. Kõrgkoole finantseeritakse riigieelarvest kõrgkoolide tegevustoetusega, mida antakse õppekulude katmiseks, majanduskuludeks, investeeringuteks ja sihtotstarbelisteks tegevuskuludeks. Lisaks on kõrgkoolide eelarves majandustegevusest laekuvad vahendid, ning kodu- ja välismaised toetused; ülikoolid saavad tulu ka põhitegevusest tulenevate tasuliste teenuste osutamisest ning teadus- ja arendustegevusest.
2002. aastast alates rakendati väljundipõhist finantseerimist, mille puhul peab kõrgkool ette valmistama kindla hulga lõpetajaid kindlal õppeastmel. Koolidelt telliti põhiliselt magistri- ja doktoritaseme spetsialiste. Kuni 2013. aastani finantseeriti kõrgkoole riikliku koolitustellimuse alusel ehk lähtuvalt ministeeriumi kooskõlastatud vastuvõetavate üliõpilaste arvust.
2013/14. õppeaasta sügisel jõustunud kõrgharidusreformiga loodi kõigile sisseastujatele võimalus omandada tasuta kõrgharidus. Tasulise õppe vähenemine kompenseeriti 25% rahastamise tõusuga. Reformiga kaasnenud rahastussüsteemi muudatustega seostati ülikoolide rahastamine selgemalt hariduse kvaliteedi ja tulemuslikkusega, arvestades ühiskonna vajadusi. Alates 2016. aastast toimub indikaatorite põhine rahastamine kuni 75% ulatuses (nt vastuvõetud ja täiskoormusega õppivate üliõpilaste arv, õppe läbiviimise kvaliteet, ülikooli lõpetajate arv ja lõpetajate arv riigile olulistes õppevaldkondades, õppekavade ja õppevaldkondade õppe läbiviimise erisused jms).Uus rahastamismudel rakendus pärast nelja-aastast üleminekuperioodi 2017. aastal.
Ülikoolidele tegevustoetuse eraldamiseks sõlmitakse ülikooli rektori ning haridus- ja teadusministri vahel kolmeks aastaks haldusleping, milles lepitakse kokku poolte õigused ja kohustused, vastutus ja tegevustoetuse eraldamise kord. Halduslepingu täitmiseks sõlmitakse halduslepingu lisana igal aastal tulemusleping, milles lepitakse kokku ülikooli missioonist, eesmärkidest ja ülesannetest ning riigi vajadustest tulenevad peamised kohustused, sealhulgas kõrgharidustaseme õppe läbiviimise ulatust, kvaliteeti ja tulemuslikkust puudutavad kohustused ning nende finantseerimise tingimused; õppekulude osalise hüvitamise erandid; üliõpilaste stipendiumifondi eraldamise alused ja maht; doktoriõppe mahud ja rahastamine; õppekavad, mille alusel on ülikoolil lubatud läbi viia ainult osakoormusega õpet, ning riiklikult olulised ülikooli õppe läbiviimist toetavad tegevused.
Tulemuslepingud tagavad parema võimaluse täpsustada kõrgkoolide ülesannetest tulenevaid tegevusvaldkondi, võimaldavad vähendada rahastamisindikaatorite mõju kaudu ebaotstarbekat dubleerimist ja toetada riiklikult olulisi arendusvaldkondi. Lisaks saab arvesse võtta muid konkurentsivõimelisele kõrgharidusele omaseid kriteeriume – hinnata ülikoolide rahvusvahelistumist, üliõpilaste tugiteenuseid, koostööd ettevõtlussektoriga, ühisõppekavade arendamist ning vastavalt sellele eraldada tegevusteks ka vahendeid.
Kohalike omavalitsuste eelarvetest finantseeritakse kõrgkoole vähesel määral. Kõrgkoolid võivad vastu võtta annetusi, stipendiume jne, samuti finantseeringuid kolmandatelt isikutelt (ettevõtjad, vilistlased jne).
Finantsautonoomia ja -kontroll
Tegevustoetuse süsteemile üle minnes loobuti riikliku koolitustellimuse mõistest kõrghariduses ja selle aluseks olnud keerukast koefitsientide ning baasmaksumuste mehhanismist. Ühtlasi kadus ka seos finantseerimise ja kvaliteedi akrediteerimistingimuse vahel. Kvaliteedihindamisel kehtib alates 2012. a süsteem, kus õppe läbiviimise õigus on ainult neil institutsioonidel, kes on läbinud positiivselt õppekavagrupi hindamise. Tulemuslepingutega tagatakse ülikoolide finantsautonoomia ning kõrgkoolidel on selgus eelarvete kujunemisest. Õppeasutustel on ulatuslik autonoomia oma vahendite, personali ning maa ja hoonete haldamisel.
Finantside eest vastutab eelkõige kõrgkooli juht. Kontrolli teostatakse riiklikult kehtestatud korras – raamatupidamise seadusest tulenevalt teostavad kontrolli audiitorbürood ja kõrgeim avaliku raha kasutamist kontrolliv organ on Riigikontroll.
Õppeteenustasud kõrghariduses
Alates 2013. aastast saab avalik-õiguslikes ülikoolides ning riigi rakenduskõrgkoolides õppeteenustasuta õppida üliõpilane, kes õpib täiskoormusega (õppekava täidetakse kumulatiivselt vähemalt 75%) eestikeelsel õppekaval ning kes on algavaks semestriks täitnud kumulatiivselt eelmistel semestritel õppekava kohaselt täitmisele kuuluva õppe mahu (semestris 30 Euroopa ainepunktisüsteemi ainepunkti, aastas 60 ainepunkti). Seega sõltub õppeteenustasu maksmine teisest semestrist alates üliõpilase läbitud õppekava mahust. Õppekulude osalise hüvitamise ülemmäärad ühe EAP kohta kehtestab Vabariigi Valitsus, nende alusel kinnitab kõrgkooli nõukogu õppekulude osalise hüvitamise korra ning konkreetse hüvitamise määra. (Alates 2013/14. õppeaastast on see olnud 50 eurot ühe EAP kohta; teatud õppekavadel on hüvitamise määr suurem − kunstide õppesuunal 100 eurot, arsti-, hambaarsti-, loomaarstiõppes 100 eurot ja õhusõiduki juhi õppekaval 120 eurot EAP kohta).
Õppekulu hüvitamist võib nõuda üliõpilaselt, kes õpib osakoormusega (õppekava täidetakse kumulatiivselt 50−75%) või eesti keelest erineva õppekeelega õppekaval või kes on kahe aasta jooksul eksmatrikuleeritud ja uuesti immatrikuleeritud samale õppekavale. Uuesti saab varem riigieelarvelisel kohal õppinud ja õppekava nominaalkestusest vähemalt pool läbinud üliõpilane ilma õppekulude hüvitamiseta samale haridustasemele õppima asuda õppekava kolmekordse nominaalkestuse möödumisel.
Üldjuhul riik erakõrgkoolidele tegevustoetust ei eralda, mistõttu peab erakõrgkoolis õppija tasuma õppemaksu ise. Eraõppeasutused on õppeteenuste mahu määramisel vabad.
Rahaline toetus õppijate peredele
Koolituskulu on Eesti alalistel elanikel võimalik oma maksustatavast tulust maha arvata. Kui õppijal endal maksustatav tulu puudub, saavad alla 26 aasta vanuse õppija vanemad selle oma maksustatavast tulust maha arvata.
Õppijate rahaline toetamine
Alates 2013/14. õa antakse Eesti kodanikest või Eestis pikaajalise elaniku või tähtajalise elamisloa või alalise või tähtajalise elamisõiguse alusel elavale üliõpilasele vajaduspõhist toetust hariduse omandamisega kaasnevate kulutuste katmiseks. Lisaks on üliõpilastel võimalik võtta riigi tagatud õppelaenu.
Vajaduspõhine õppetoetus
Vajaduspõhist toetust antakse üliõpilasele,
- kes õpib täiskoormusega ja on algavaks semestriks täitnud kumulatiivselt eelmistel semestritel õppekava kohaselt täitmisele kuuluva õppe mahust vähemalt 75% või õpib täiskoormusega esimesel semestri;
- kelle perekonna kuusissetulek ühe pereliikme kohta on kuni 569 eurot.
Vajaduspõhine toetus on seotud kuni 24aastase üliõpilase pere suurusega ning keskmise sissetulekuga pereliikme kohta. Üliõpilase pere hulka loetakse tema vanemad, õed, vennad, poolõed ja -vennad juhul, kui üliõpilane ei ole abielus ega lapsevanem või eestkostja; üliõpilase abikaasa ja/või alaealine laps, kelle vanem või eestkostja üliõpilane on. Üliõpilase vajaduspõhise õppetoetuse saamiseks arvestatava keskmise sissetuleku ülemmäär ja õppetoetuse suurused kehtestatakse vastava aasta riigieelarve seadusega. Aastal 2021. aastal on sissetuleku ülemmäär 569 eurot ja õppetoetuste suurused olid järgmised: kui keskmine sissetulek pereliikme kohta on kuni 142, 26 eurot, on õppetoetuse suurus 220 eurot. Kui keskmine sissetulek pereliikme kohta jääb vahemikku 142,26 – 284,5 eurot, on õppetoetuse suurus 135 eurot ning kui keskmise sissetuleku vahemik on 284,51 – 569 eurot pereliikme kohta, tagab see 75eurose toetuse.
Doktoranditoetus
Doktorandil on õigus taotleda doktoranditoetust, kui ta on Eesti kodanik või viibib Eestis alalise või tähtajalise elamisloa alusel ning
- õpib doktoriõppes kas täiskoormusega või osakoormusega juhul, kui temalt ei nõuta õppekulude hüvitamist;
- on läbinud atesteerimise ülikooli kehtestatud tingimustel ja korras või kes on esimese aasta doktorant;
- ei ole ületanud õppekava nominaalkestust.
Toetuse suurus kehtestatakse riigieelarvega ja 2021. a oli see 660 eurot kalendrikuus, mida makstakse 12 kuu jooksul aastas. Õppetoetuse fondid eraldatakse õppeasutusele riigieelarvest Haridus- ja Teadusministeeriumi eelarve kaudu.
Õppetoetust ei ole õigus saada akadeemilisel puhkusel olles.
Õpirände toetused
Eesti on võtnud endale kohustuse luua täiendavaid võimalusi üliõpilaste välisõpingute ning kõrgkoolide akadeemilise personali enesetäiendamise toetuseks. Haridus- ja Teadusministeeriumi ning Sihtasutuse Archimedes koostöös algatati 2003. aastal riiklik stipendiumiprogramm Kristjan Jaak, mille eesmärk on toetada Eesti kõrgkoolide magistri- ja doktoriõppe üliõpilaste õpinguid välisülikoolide juures ning üliõpilaste ja õppejõudude õppe- ja teadustööga seotud välislähetusi. 2009. aastal avardusid välismaal õppimise võimalused veelgi Euroopa Sotsiaalfondist rahastatava DoRa programmi näol, mis toetab õppejõudude õpirännet, magistrantide ja doktorantide õppe- ja teadustööd välisülikoolides ning välismaal toimuval rahvusvahelisel erialasel konverentsil, seminaril või kursusel osalemist.
Õppelaen
Nii avalik-õiguslikes kui eraülikoolides õppivatel üliõpilastel, kes õpivad osa- või täiskoormusega ja kes töötavad õpetajatena ning osalevad osalise koormusega õpetajakoolitusprogrammides, on võimalus võtta õppelaenu. Nõuetele vastavad üliõpilased võivad taotleda õppelaenu vastava kursuse nominaalsele õppeajale vastava perioodi ulatuses üheaastase maksimummäära piires. 2020/21. õppeaastal on õppelaenu maksimaalmäär 1250 eurot laenusaajale, kelle õpingute kestus õppekava järgi on kuus kuni kaheksa kalendrikuud ning 2500 eurot laenusaajale, kelle õpingute kestus õppekava järgi on üheksa või enam kalendrikuud.
Õppelaenu väljastavad krediidiasutused. Valitsus garanteerib laenu andvale asutusele intressi ning samuti laenu põhisumma laenuvõtja maksevõimetuse korral. Laenu taotlemiseks peab üliõpilane andma tagatise või leidma käendaja. Laenudele kohaldatav intressimäär on kommertsintressimäär, mis määratakse seadusega, kuid ei või langeda alla 5%. Samas on üliõpilaste makstav intressimäär fikseeritud 5%. Kui tegelik intressimäär seda ületab, katab riik vahe kinni.
Õppelaenu tagasimaksmine algab 12 kuud pärast õpingute lõpetamist või õpingute katkestamist. Teatud tingimustel peatatakse tagasimaksete tegemine – nt alla kolme aasta vanuse lapse vanematel või kohustusliku sõjaväeteenistuse ajaks. Sellel ajal maksab keskvalitsus laenuvõtja laenusumma jäägilt intressi.
Muud teenused
Vajaduspõhine õppetoetus ei kata kõiki õppimisega seotud kulusid, nagu väljaminekud õppematerjalidele või elamiskuludele. Enamik kõrgkoole pakuvad üliõpilastele ühiselamukohti, mis on odavamad kui kinnisvaraturul pakutavad üürikorterid. Samuti on kättesaadavad raamatukoguteenused.
Erakõrgharidus
Eesti 18 kõrgharidust pakkuvast õppeasutusest 5 on erakoolid, neist üks ülikool (2021/22. õa). Erakoole, samuti erakoolides õppivaid tudengeid võidakse finantseerida riigieelarvest samadel alustel riigi- ja avalik-õiguslike kõrgkoolidega. Erakoolil on võimalik taotleda tegevustoetust ning kui tegevustoetuse eraldamine on riiklikult vajalik, kaetakse erakooli vastaval õppekaval kõrgharidustaseme õppe läbiviimise kulud tegevustoetuse mahus riigi rakenduskõrgkoolidele ja avalik-õiguslikele ülikoolidele õigusaktidega kehtestatud alusel, tingimustel ja korras.