Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas. Riigivõimu teostatakse üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Valitsuse ja kohtute tegevus on korraldatud võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõttel.
Eesti poliitilisse süsteemi kuuluvad ennekõike järgmised institutsioonid: 1) rahvas, 2) Riigikogu), 3) president, 4) valitsus. Kõiki kohaliku elu küsimusi otsustavad ja korraldavad kohalikud omavalitsused.
Rahvas on kõrgeima riigivõimu kandja, kes teostab seda hääleõiguslike kodanike kaudu 1) Riigikogu valimisega; 2) rahvahääletusega. Kodanikud on isikud, kes on saanud kodakondsuse kas sünni või naturalisatsiooni teel. Hääleõiguslik kodanik on 18aastane, keda kohus ei ole tunnistanud teovõimetuks.
Seadusandlik võim kuulub Riigikogule. Riigikogul on 101 liiget, kes valitakse vabadel valimistel proportsionaalsuse põhimõtte alusel. Valimised on üldised, ühetaolised ja otsesed. Hääletamine on salajane. Riigikogusse võib kandideerida iga vähemalt 21aastane hääleõiguslik Eesti kodanik. Riigikogu korralised valimised toimuvad neljanda aasta märtsikuu esimesel pühapäeval pärast eelmisi valimisi.
Riigikogu tegeleb eeskätt seadusloomega: menetleb ja võtab vastu seadusi ning otsuseid. Lisaks sellele on Riigikogu funktsioon rahvahääletuste korraldamine, presidendi valimine, välislepingute ratifitseerimine ja denonsseerimine, peaministrikandidaadile volituste andmine valitsuse moodustamiseks, umbusalduse avaldamine valitsusele, peaministrile või ministrile, riigieelarve vastuvõtmine, erakorralise ja sõjaseisukorra väljakuulutamine, teatud ametikohtade täitmine jne.
Täidesaatev riigivõim kuulub Vabariigi Valitsusele, kuid valitsus osaleb ka seadusandliku võimu teostamises. Valitsusel on õigus esitada Riigikogule seaduseelnõusid, tema pädevuses on riigieelarve eelnõu koostamine ja esitamine. Valitsus viib ellu riigi sise- ja välispoliitikat ning korraldab suhteid teiste riikidega; korraldab ja kooskõlastab valitsusasutuste tegevust; korraldab seaduste, Riigikogu otsuste ja Vabariigi Presidendi aktide täitmist; annab seaduse alusel ja nende täitmiseks määrusi ja korraldusi; kuulutab kogu riigis või selle osas välja eriolukorra loodusõnnetuse või katastroofi korral või nakkushaiguste leviku ärahoidmiseks; täidab teisi põhiseaduse ja seadustega valitsuse otsustada antud ülesandeid.
Vabariigi Valitsusse kuuluvad peaminister ja ministrid. Valitsust esindab ja selle tegevust juhib peaminister.
Vabariigi Valitsuse juures on riigikantselei, mida juhib riigisekretär. Riigisekretäri nimetab ametisse ja vabastab ametist peaminister. Riigisekretär võtab sõnaõigusega osa valitsuse istungitest. Riigisekretäril on riigikantselei juhina samad õigused, mis on seadusega antud ministrile ministeeriumi juhtimiseks.
Eesti riigipea on Vabariigi President, kes kuulub täidesaatva võimu hulka, kuid on valitsusest lahutatud: ta ei allu valitsusele ega valitus talle. Vabariigi President on riigi esindaja rahvusvahelises suhtlemises, tal on ka mõningaid koordinatsiooni ja kontrolli funktsioone suhetes Riigikogu ja Vabariigi Valitsusega. Nii on presidendile antud õigus välja kuulutada seadused. Kui ta jätab seaduse välja kuulutamata, saadab ta selle tagasi Riigikokku uueks arutamiseks ja otsustamiseks. Kui Riigikogu seadust ei muuda, võib president pöörduda Riigikohtu poole avaldusega tunnistada seadus põhiseadusega vastuolus olevaks. Seega on riigipeal edasilükkava veto õigus, mis ei luba tal endal vastu võtta lõplikku otsust seaduse väljakuulutamise osas. Vabariigi Presidendile on antud mitmeid volitusi erakorraliste asjaolude korral. Ta võib juhul, kui Riigikogu ei saa kokku tulla, anda edasilükkamatu riikliku vajaduse korral seaduse jõuga seadlusi, mis viivitamatult Riigikogus pärast selle kokkutulekut läbi vaadatakse. Presidendil on riigikaitse kõrgeima juhina täita oluline osa ka muudes kriisiolukordades.
Valitsemisalade korraldamiseks moodustatakse seaduse alusel vastavad ministeeriumid. Minister juhib ministeeriumi, korraldab ministeeriumi valitsemisalasse kuuluvaid küsimusi, annab seaduse alusel ja täitmiseks määrusi ja käskkirju ning täidab muid ülesandeid, mis talle on pandud seadusega sätestatud alustel ja korras. Vabariigi President võib peaministri ettepanekul nimetada ametisse ministreid, kes ei juhi ministeeriumi.
Hariduselu Eestis korraldab Haridus- ja Teadusministeerium.
Kultuuriministeeriumi valitsemisalas on riigi kultuuri-, kehakultuuri-, spordi- ning muinsuskaitsetöö korraldamine ja kunstide edendamine, osalemine riigi meediatöö kavandamises ning vastavate õigusaktide eelnõude koostamine.
Ministeerium loob tingimused rahvakultuuri arenguks, koordineerib teatri- ja kontserditegevust ning museoloogilist, kinematograafia, raamatukogunduse tegevust, tegeleb kultuuri- ja spordimälestiste kaitsega, osaleb riigi kultuuri- ja spordialase hariduse kavandamises ning koordineerib täienduskoolituse korraldamist oma valitsemisalas. Ministeerium toetab vähemusrahvuste kultuurilisi taotlusi ning koordineerib nende kultuurielu ja -tegevust, korraldab kunstiteoste ja teiste kultuuriväärtuste soetamist riiklike fondide täiendamiseks, tegeleb meedia ja autoriõigusega seonduvate teemadega, osaleb kultuurialaste välissuhete edendamises.
Sotsiaalministeeriumi valitsemisalas on riigi sotsiaalprobleemide lahendamise kavade koostamine ja elluviimine, rahva tervise kaitse ja arstiabi, tööhõive, tööturu ja töökeskkonna, sotsiaalse turvalisuse, sotsiaalkindlustuse ja -hoolekande korraldamine, naiste ja meeste võrdõiguslikkuse edendamine ja sellealase tegevuse koordineerimine ning vastavate õigusaktide ettevalmistamine.
Regionaalsete valitsusasutustena toimivad 31. detsembrini 2017 kõigis maakondades maavalitsused, kelle ülesanne on koordineerida ministeeriumide ja teiste täidesaatva riigivõimu asutuste, kohalike asutuste ning kohalike omavalitsuste koostööd maakonnas ning suunata ja koordineerida maavalitsuse haldamisel olevate riigiasutuste tegevust. Haldusreformi käigus jagatakse alates 1. jaanuarist 2018 maavalitsuste ülesanded ministeeriumide valitsemisala asutuste ja kohalike omavalitsuste vahel ning maavalitsuste töö lõpetatakse.
Kõiki kohaliku elu küsimusi otsustavad ja korraldavad kohalikud omavalitsused, kes tegutsevad seaduste alusel iseseisvalt. Kohalik omavalitsus on põhiseaduses sätestatud omavalitsusüksuse – valla või linna – demokraatlikult moodustatud võimuorganite õigus, võime ja kohustus seaduste alusel iseseisvalt korraldada ja juhtida kohalikku elu, lähtudes valla- või linnaelanike õigustatud vajadustest ja huvidest ning arvestades valla või linna arengu iseärasusi. Kohaliku omavalitsuse esinduskoguks on volikogu, kes valitakse vabadel valimistel kolmeks aastaks.
Omavalitsusüksuse ülesandeks on korraldada antud vallas või linnas sotsiaalabi ja -teenuseid, vanurite hoolekannet, noorsootööd, elamu- ja kommunaalmajandust, veevarustust ja kanalisatsiooni, heakorda, territoriaalplaneerimist, valla- või linnasisest ühistransporti ning valla teede ja linnatänavate korrashoidu, juhul kui need ülesanded ei ole seadusega antud kellegi teise täita. Omavalitsusüksuse ülesandeks on korraldada antud vallas või linnas koolieelsete lasteasutuste, põhikoolide, gümnaasiumide ja huvialakoolide, raamatukogude, rahvamajade, muuseumide, spordibaaside, turva- ja hooldekodude, tervishoiuasutuste ning teiste kohalike asutuste ülalpidamist, juhul kui need on omavalitsusüksuse omanduses. Nimetatud asutuste osas võidakse seadusega ette näha teatud kulude katmist kas riigieelarvest või muudest allikatest.