8.2. Arengud ja poliitilised prioriteedid

8.8. Täiskasvanuharidus

8.28.2. Arengud ja poliitilised prioriteedid

Last update: 2 January 2020

1940. aastal, kui Eestis kehtestati Nõukogude okupatsioon, suleti kõik rahvaühendused, teiste hulgas kõik seltsid ja rahvaülikoolid. Pärast II maailmasõda jäi vabahariduse põhiliseks väljundiks klubilises vormis isetegevus ja klubide juures paiknevate vabahariduslike ringide töö. Esimesed rahvaülikoolid taasasutati alles 1958. aastal klubide, raamatukogude, kõrgkoolide jne juures. Formaalhariduses oli kogu Nõukogude perioodi vältel tagatud võimalused töö kõrvalt õppimiseks ükskõik missugusel haridustasemel, töö kõrvalt õppimist soodustati. Kehtestati soodustused õhtuste ja mittestatsionaarsete kõrgemate õppeasutuste üliõpilastele ja keskeriõppeasutuste õpilastele ning neile, kes tootmistööd katkestamata õppisid edukalt töölis- ja maanoorte koolides.

Täiskasvanuhariduse pakkumist Nõukogude Liidu perioodil võib üldjoontes iseloomustada järgmiselt:

1960. aastad – loodi tööliste välja- ja ümberõppe ning kvalifikatsioonitõstmise süsteem;
1970. aastad – rajati juhtivate töötajate ja spetsialistide koolitussüsteem;
1980. aastad – kaasajastati täiskasvanute õppe teoreetilised, metodoloogilised ja metoodilised alused;
1990. aastad – kujundati täiskasvanute elukestva õppe õiguslik ja majanduslik alus.

Pärast Eesti iseseisvumist hakati praktiliselt kohe taaslooma täiskasvanute koolituse süsteemi. Eesti oli üks esimesi nn idabloki riike, kes võttis vastu täiskasvanute koolituse seaduse (1993).

2005. aastal kinnitas Eesti Vabariigi Valitsus elukestva õppe strateegia 2005–2008, mis on taasiseseisvumise järel esimene riiklik täiskasvanuhariduse valdkonna arendamise alusdokument. Peamine eesmärk oli parandada täiskasvanud inimeste võimalusi osaleda elukestvas õppes ning tõsta seeläbi 25–64aastaste koolituses osalejate osakaal 10 %-le. 2008. aastal oli see näitaja 9,8% – kõrgem, kui Eesti kõikide varasemate aastate tulemused.

25. septembril 2009 kinnitas Vabariigi Valitsus täiskasvanuhariduse arengukava 2009–2013, mis oli jätkuks elukestva õppe strateegiale 2005–2008. Arengukavas oli seatud kolm peamist eesmärki:

võimaldada täiskasvanutele parem ligipääs nii formaalharidusele kui mitteformaalsele õppele, et parandada inimeste teadmisi ja elanikkonna haridustaset ning tõsta elukestvas õppes osalejate osakaal 25–64aastaste hulgas aastaks 2013 13,5 % tasemele;
vähendada üldharidusega (üldkeskharidus, põhiharidus või madalam haridustase) ja ilma eri- või kutsealase ettevalmistuseta täiskasvanute osakaalu 32%-le 25–64aastasest elanikkonnast ja
luua kvaliteetse koolituse kaudu võimalikult paljudele inimestele eeldused üks aste kõrgema haridustaseme või kvalifikatsiooni omandamiseks.

2014. aastast kavandatakse täiskasvanuhariduse valdkonna arengut Eesti elukestva õppe strateegia 2020 (EÕS) alusel. Nimetatud strateegia on haridusvaldkonna tähtsamaid arenguid suunav dokument, mis on aluseks riigi hariduseelarve valikutele ning mille põhjal on välja töötatud vajalike muutuste saavutamist toetavad programmid. Täiskasvanuhariduse programmi eesmärk on motiveerida täiskasvanuid õppima ning luua kvaliteetsed ja paindlikud ning tööturu arenguvajadusi arvestavad õppimisvõimalused.

Täiskasvanuhariduse peamised poliitilised prioriteedid aastatel 2014–2020 on:

Parandada madalama haridustaseme ja konkurentsivõimega täiskasvanute õppimisvõimaluste kättesaadavust ja toetada sihtrühma õppesse pöördumist.

Eestis on tõsiseks probleemiks kutse- ja erialase kvalifikatsioonita täiskasvanute suur osakaal (29,6% aastal 2013, s.o rohkem kui 200 000 inimest) ning asjaolu, et järjest kasvab inimeste hulk, kelle õpingud katkevad keskhariduse tasemeni jõudmata (2013. a andmetel oli kõigist 25–64aastastest keskhariduseta 68,2 tuhat inimest ja nende osakaal on suurem nooremates vanuserühmades – vanuses 20–34 on kokku üle 40 tuhande inimese, kes on omandanud vaid põhihariduse või vähem).

Käimasoleval Euroopa Sotsiaalfondi rahastamisperioodil keskendub Haridus- ja Teadusministeerium madalama haridustasemega täiskasvanute formaalharidusse tagasitoomisele ning toetab tasuta kvalifikatsioonikursusi pakkudes erialaste oskuste omandamist. Täiskasvanuhariduse programmis on oluline fookus mittestatsionaarse õppe ümberkorraldamisel ja paindlikumaks muutmisel. Selleks arendatakse välja varasema õpi- ja töökogemuse arvestamise süsteem (VÕTA) üldhariduses, mis muudaks õpet ja lõpetamist senisest paindlikumaks. Samuti analüüsitakse õppekavu ning õppekorraldust koolides. Et soodustada õppesse tagasipöördumist ja õpingute lõpetamist, on kavandatud tegevused nii seadusandlikul, piirkondlikul kui mittestatsionaarset üldharidusõpet pakkuvate koolide tasandil.

Mitteformaalse koolituse õigusraamistiku kaasajastamine ja kvaliteetse koolituse pakkumist toetavate nõuete kehtestamine.

2015. aastal vastu võetud täiskasvanute koolituse seadus ühtlustab täienduskoolitusasutustele kehtestatud nõudeid koolitustegevusele, aidates parandada info kättesaadavust õppijatele (õppekavad on avalikud, kodulehekülgede pidamine on kohustuslik, õppijale väljastatakse kindlatele kriteeriumidele vastav kursuse lõpudokument jne) ning võimaldades saada ülevaadet nõuetekohaste täienduskoolitusasutuste kohta. Koolituse kvaliteeti toetavad õppekavade väljundipõhise koostamise ning koolitajate kvalifikatsiooni, kompetentsi, töökogemuse kirjelduse avalikustamine kodulehekülgedel.

Koolitusvajaduse aja- ja asjakohaseks väljaselgitamiseks struktuuride ja süsteemide loomine ning kasutusele võtmine.

Eesti elukestva õppe strateegia 2020 järgi on üks elukestva õppe süsteemi kitsaskohti see, et ligi kolmandik Eesti tööealisest elanikkonnast on erialase ettevalmistuseta, madala kvalifikatsiooniga inimeste osalus elukestvas õppes on väike ning erinevused elukestva õppe raames pakutava ja tööturul vajaliku vahel on liiga suured. Õppeasutused ja töömaailm ei tee elukestva õppe süsteemi arendamiseks aktiivset koostööd.

Euroopa Sotsiaalfondi rahastamisperioodil 2014–2020 on käivitatud regulaarne ja süsteemne tööjõuvajaduse seire, prognoosi ja tagasisidestamise koordinatsioonisüsteem (OSKA). OSKA raames luuakse koostööplatvormid tööandjate ja haridusteenust pakkuvate haridus- ja koolitustasutuste vahel, analüüsitakse Eesti erinevate majandussektorite arenguvõimalusi ja -vajadusi tervikvaates ning koostatakse tegevus- või kutsealade kaupa tööturu koolitustellimusi õppe planeerimiseks erinevatel haridustasemetel ja koolitüüpides ning ümber- ja täiendusõppes. OSKA analüüsi ja prognoosi tulemused annavad sisendi kvalifikatsiooni- ja karjäärinõustamissüsteemile, õppeasutuste õppekavaarendusele ning erinevatele ametkondadele, kes rahastavad õppetegevusi.

OSKA juhtimise eest vastutavad Haridus- ja Teadusministeerium ja Kutsekoda.